Päikselised elamused veiste kodusaarel Pakril

7. september viis 156 elamusretkelist avastama Pakri saarte võlusid. 12 tegutsemisaasta jooksul pole elamusretkelised kunagi veel Pakrile astunud – see viga sai nüüd parandatud.

Kokku osales Pakri elamusretkel 156 retkelist, kellest 23 läbisid pika 25 km ringi ning 133 võtsid ette 14 km pikkuse retke. Kokku lisandus Elamuskilomeetrite tabelisse 2437 km. Vaata tabeli hetkeseisu siit.

Pakri saarele jõudmiseks tuli esmalt ette võtta meeleolukas paadisõit – seekord oli meri vaikne ning ilmataat oli retkelistele valmis sättinud mõnusa sügisilma, isegi Navitrollalikud pilved olid taevasse maalitud. Saarele jõudmine käis nii kähku, et paljud ei saanud arugi kui juba paadinina saare kivist kallast puudutas.

Pakri saartel pole ühtegi liivaranda – ainult kivid, kivid, kivid. See sai selgeks kohe esimesel kilomeetril Väike-Pakril liikudes. Tuleb tõdeda, et Pakrilastel on saarte nimed vähe segamini – on ju Suur-Pakri pindalalt väiksem kui Väike-Pakri. Aga ju oli Suur-Pakri ajaloos tähtsam – viljakamad maad, suuremad talud, rohkem elanikke. Nii need nimed vahetusse läksid. Retkeliste esimeseks sihtmärgiks oli Väike-Pakril asuva kiriku säilinud varemed ning sinna siht võetigi. Tuli tunnistada, et merel oli veidi tuult, saarel valitses aga tuulevaikus ning kirikuhoovis läks suuremaks riietumispausiks. Julgemad helistasid tornikella ning retk võis jätkuda.

Pakri saare üheks kaunimaks kohaks on kindlasti Väike-Pakri saarel asuv pankrannik – seda enam, sealt paistab ka üle lahe asuv Paldiski pankrannik koos tuletorniga. Just sealt saab aru kui väike on Paldiski poolsaare tipus asuv majakas võrrelduna sealse võimsa pankrannikuga. Tublimad ei jäänud ainult panga peale kõndima, käidi ka panga all uudistamas, kuidas pankrannik altpoolt välja näeb.

Järgmiseks sihiks oli juba Väike-Pakri tipp ning sealsed maa-alused käigud. Pealambid pähe ning retkelised sukeldusid maa-alustesse käikudesse. Lisaks neeme otsas asuvatele käikudele käidi avastamas ka sõjaväe linnakut ning seal läheduses asuvaid käike.

Selle retke rahvalemmikud ei olnud aga mitte käigud vaid kräsupealised herefordid, keda saarelt võib sadadekaupa leida. Nende laiad sarved hirmutasid kaugelt nii mõndagi retkelist – kuid lähedale tulles on herefordid vägagi sõbralikud, ent uudishimulikud ning kogu retke vältel hoiti retkelistel silm väga tihedalt peal.

Kui Väike-Pakri avastajail olid Kalevi kommid põske pistetud ning liiguti tagasi sadama suunas, olid pikal retkel osalejad võtnud suuna Suur-Pakri saarele. Tee üle laidude viis mööda mõnusat killustikuga kaetud rada – tuleb tõdeda, et kive ikka saartel jagub. Suurel-Pakril käisime uudistamas randa uhutud laevavraki tükke, piilusime üle Suur-Pakri saare pankranniku ning kohtusime ühe üksildase äärmiselt uudishimuliku herefordiga – kellel oli hommikune jooksutrenn plaanis koos meie grupiga. Nägime ära ka saare ainsa jänese – kes liitus herefordiga ning jooksis pikalt ümber grupi.

Saarelt elamused kogutud, sõitsime tagasi maismaale – lubatud vihmasabin seekord õnneks kohale ei jõudnudki!

Järgmiseks kutsuvad The North Face ja Elamusretked kõiki elamusi koguma oktoobri alguses Sämi rabasse ning novembri alguses Keila-Joale õhtusele pealambi retkele. 

Pakri Elamusretke pildid on leitavad siit ning Elamuspunktide tabelit saab vaadata siit.