Maratonide ettevalmistus Vormsil

16. ja 17. mail toimus kõige kiirematele registreerijatele selle aasta ainukene kahepäevane elamusretk, kus mindi uudistama Vormsi saare lääneosa. Tõenäoliselt sai retkele eelnevatel päevadel lugematu arv kordi erinevaid ilmaportaale värskendatud ja üle vaadatud – kas ikka tuleb mõnus ilm, nii et ka kõige suurematel külmavarestel saaks ööbimine meeldivalt soojas meeleolus mööda. Ilmas ei pidanud pettuma – matkapäevadel siras päike ja temperatuurgi oli kõndimiseks mõnus. Ehk oligi hea, et temperatuuripügalad liiga kõrgele ei ulatunud. Vihm andis endast märku alles viimastel kilomeetritel.

Kogunemiskohaks oli mandril asuv Rohuküla sadam, kus sai kõikide kompsudega laeva peale minna. Nagu praeguseks selgunud, saime omamoodi ajaloolise sõidu teha – pärast pikka väärikat teenistust lähevad laeva “Reet” ja Vormsi saare teed lahku. Kellele laevasõit erilisemaid muljeid jättis, saab 30. mai õhtul Sviby sadamas tänuüritusest osa võtta. Kolmveerandtunnise sõidu järel olimegi Vormsi saarel, kus meid võttis vastu vallavanem, kes lahkelt meie suuremad kandamid ööbimiskohta toimetas. Nii saigi kergemal sammul elamusi koguma asuda.

Kui esimese hooga tundus jalutamine üsna katsumustevaba olevat, siis juba üsna pea tulid need kohad, kus õnnetumad said jalad üsna märjaks ning enda järge oodates tuli meelde loosung: “Mehed, kõige tähtsam on leida paat!” Õnneks olid meil väga head purde ehitajad kaasas. Ka päevinäinud lääpa vajunud sillal ei saanud fotograafihärra meelitamise peale ühtegi fotot nässu läinud kraavi ületamisest.

Teevariatsioonid olid sel korral vägevad: kuivad metsateed, mudased metsaalused, karjamaad, märjad niidud, nurmenukkudega kaetud aasad, kõva asfalt, tolmune kruusatee, kiviklibu ja liiv rannas. Sama rohkelt toimus ka kosutuspause, mis alati meele rõõmsaks tegid. Magus kommiamps ja mõnigi veel tasku, krõmpsuv Põltsamaa kurk ja küüslauguleivakesed, krõbisev küpsis ja värske õunapoolik – et ikka ees sammujatele järgi jõuaks.

Esimese päeva õhtul ööbimispaika jõudes võttis meid hoovi peal vastu väikene peremees, kes pakkus end toimetamistel appi ja jagas selgitusi, kuhu oleks kõige parem telk üles panna. Seni kuni köögitoimkond grilli ja salatit valmis pani, lahutas pisike peremees telkide juures külaliste meelt. Soovijad said koguni rannakontserdil käia, kuhu lahke Vormsi rahvas neid sõidutas.

Kultuurielamusi jagus kõigile 50+ kilomeetrile: Hullo õigeusukirik, päästekomando uus maja, Püha Olevi kirik ja maailma suurim rõngasristide kogu, Saxby majakas, Vormsi kõrgeim koht Huitbergi küngas, kohalik pood, kust Vormsi õlut kaasa sai osta. Ümberkaudseid majasid uudistades tulid silme ette Lindgreni lasteraamatute toimetamised – kõik oligi nii rootsipärane. Loomasidki jagus igale kilomeetrile: hobused, lambad, notsud, kanad, karvased šoti mägiveised, veel hobuseid. Lilledki olid kõik olemas, mida väiksena sai kevadepäikeses koju vaasi korjatud.

Viimastel elamuskilomeetritel pilved enam nii hästi ei pidanud ning lõpp tuli juba üsna märg. Laeva sai sadamas veidikene oodata ning siis oli korralik vihmakeep heaks kaaslaseks. Natukene kergemate kottidega sai uuesti laeva peale astuda ning mõnusat rammestust nautida.

Loodetavasti said 50+ kilomeetriga kõik maratoonarid oma nõrgemad, võib-olla ehk plaasterdamist vajavad, kohad üles tähendatud, et siis juba kindlama enesetundega suvised maratonid ette võtta. Kui end enne esimest maratoni kõigile kolmele suvisele Elamusmaratonile kirja panna, ulatatakse stardis kätte personaalne oma nimega stardinumber.

Kõiki uljaid pealehakkajaid elamuste kogujaid ootame juba 14. juunil Noarootsis stardijoonel. Vaata lähemalt! http://elamusretked.ee/elamusmaratonid/5-noarootsi-kepikonni-ja-kaimismaraton

Tarmo Haud tegi usinalt ka fotojäädvustusi, mida saate pildigaleriist vaadata.

Tagasi uudistesse